Küllap on keskkonnakaitse võtmeküsimuseks see, millal ja kuidas tekib võõristus ning õudus õuesolemise ees. Iga lapsevanem teab omast kogemusest, kuidas lapsed kipuvad õue ja tahavad kaua-kaua, hilja õhtuni õues olla, olgu ilm milline tahes.

Lapsena tajume oma seotust kõiksusega, teame, et õues on lõpmata palju enam põnevat õppimist kui eales võib leida toast, raamatuist või televiisorist. Ja siis, mingil hetkel saab võitu toategelikkus koos raamatute, arvutite, televiisori, raadio ja muude muusikamängijatega. Vist lõpeb koos selle allaandmisega ka lapse julgus ise laule, tantse, pilte ja lugusid sepitseda. Kõrgelaeline kõiksus oma muutumiste ja loomisväega ei pääse enam kaasa kõnelema, iseolemise asemele astub võõr- ja väärolemine.

Igatsus iseolemise järgi jääb tukslema ja mässama sügavale südamepõhja, tusk selle puudumise pärast tõukab vägivalla ja mõnuainete poole. Viimaste keelamise ja vältimise peale kulub ühiskonnal ja riigil ohtralt nii raha kui mõttepingutust. Ometi on lahendus lihtne ja käeulatuses: lase nad õue!

Mikk Sarv, 2006